Kommentaar: kohtud ei soodusta Rüütmanni tegemist

 Loe kommentaare (4)

Nimetatud artiklit ajendas kirjutama 28.08.2009 Äripäevas ilmunud lugu "Kohtud soodustavad „Rüütmanni tegemist“", kus leiab kohtulahendit kommenteerinud advokaat, et „laiemalt on märgata murettekitavat suundumust kohtupraktikas, kus pankrotte kiputakse jätma välja kuulutamata põhjusel, et võlgnik esitab kohtule suvalisi mõttetuid vastuväiteid, millest siis kohus kergekäeliselt järeldab, et nõue pole selge.” Samal teemal

• Toomas Rüütmann jäi pankrotivaidluses peale
• Rüütmanni pääsemine mõjutab ärimeeste käitumist
• Advokaat: kohtud soodustavad "Rüütmanni tegemist"

Samasisuline arvamus on avaldatud ka 02.09.2009 Äripäeva artiklis „Rüütmanni pääsemine mõjutab ärimeeste käitumist”. Nimetatud seisukoht ei ole õige ja on vastuolus Eesti ja mitmete teiste maade õigusteooria ja –praktikaga.

Pankrotimenetluse algatamise eelduseks on võlgniku maksejõuetus. Pankrotimenetluse algatamise otsustamisel või pankroti väljakuulutamisel on võlgniku maksejõuetuse hindamine kohtu peamiseks ülesandeks. Samas ei ole igas pankrotiasjas võlgniku maksejõuetuse hindamiseni võimalik jõudagi. Võlausaldaja pankrotiavalduse korral peab võlausaldaja lisaks võlgniku maksejõuetuse põhistamisele tõendama ka oma nõude olemasolu. Pankrotimenetluses kehtib n.n „selge nõude“ põhimõte. Nimetatu tähendab, et võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks olev nõue peab olema selge, s.t nõue peab olema usutav ja selle üle ei tohi olla vaidlusi. Pankrot on viimane abinõu ja tuleb siis, kui vaidlusi nõude üle enam ei ole.

 Loe edasi

Reklaam

Tähtsust ei oma asjaolu, millal võlgnik oma vastuväited nõudele esitab, kas enne pankrotimenetlust või alles pankrotimenetluse käigus. Pankrotimenetluses kehtib kohtul uurimisprintsiip ja kohus on kohustatud igal juhul välja selgitama, kas võlgniku vastuväide on põhjendatud või mitte, sest kohus ei kuuluta võlgniku pankrotti ebaselge nõude alusel välja. Juhul, kui kohus leiab, et võlgniku vastuväide on põhjendatud, tuleb vaidlus nõude üle lahendada hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust. Nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamidest. Sisuline vaidlus nõuete olemasolu üle ei kuulu lahendamisele pankrotimenetluses. Seega puudub kohtul kohustus hinnataMerike Varusk pankrotimenetluse algatamise menetlusstaadiumis tõendeid sarnaselt nõude sisulise lahendamisega hagimenetluses. Kohtul on nõude põhjendatuse hindamisel kaalutlusõigus selles osas, kas esitatud tõendid on piisavad veenmaks kohut nõude olemasolust või tuleks kohtu hinnangul koguda asjas täiendavaid tõendeid, mis eeldab asja lahendamist hagimenetluses.

Kohtupraktika on oma selge seisukoha eelnimetatud küsimuses juba ammu välja kujundanud. Nii näiteks on Riigikohus juba 2002. a oma lahendis nr 3-2-1-17-02 asunud seisukohale, et kuna võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses. Samuti on Riigikohus oma lahendis nr 3-2-1-20-05 leidnud, et kui võlgnik vaidleb põhjendatult nõudele vastu ja kohus asub seisukohale, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust, siis ei saa kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel kohtuotsusega võlgniku maksejõuetust välja kuulutada ka juhul, kui võlgnik on maksejõuetu.

Vastab tõele, et viimasel ajal on suurenenud asjade arv, kus kohus on jätnud võlgniku pankrotimenetluse algatamata või pankroti välja kuulutamata põhjusel, et võlausaldaja nõue ei ole selge, kuid nimetatu tuleneb asjaolust, et kohtus menetletavate pankrotiasjade arv on üldiselt suurenenud ja seetõttu on suurenenud ka selliste asjade osakaal. Üldjuhul on selle põhjuseks asjaolu, et võlausaldaja poolt esitatakse pankrotiavaldus kergekäeliselt ning enamasti ei ole võlausaldaja või tema esindaja pankrotiavaldust piisavalt ette valmistanud. Kokkuvõtlikult võib öelda, et võlausaldaja risk pankrotiavalduse esitamisel seisneb selles, kas tema nõue võlgniku vastu on piisavalt selge, et olla pankrotiavalduse aluseks. Juhul, kui nõue on ebaselge, tuleb kaaluda võlgniku vastu nõude esitamist hagimenetluses. Paljudel juhtudel on pankrotiavalduse esitamise põhjuseks oluliselt väiksem riigilõiv kui nõude esitamisel hagimenetluses. Samas peab võlausaldaja siin arvestama asjaoluga, et kohus nõuab enne pankrotimenetluse algatamist kohtu deposiiti raha ajutise pankrotihalduri tasu ja kulutuste katteks. Juhul, kui kohus leiab, et võlausaldaja nõue ei ole selge, võivad menetluskuludeks olla ka võlgniku menetluskulud (näiteks õigusabikulud).

Eesti pankrotiseaduse väljatöötamisel on kasutatud mitmete maade eeskuju. Nii näiteks on pankrotiseaduse väljatöötamisel võetud eeskujuks Saksa pankrotiseadus, mille kohaselt peab võlausaldaja tõendama oma nõuet kõigi võimalike tõenditega ning tegema oma nõude usutavaks. Asjaolu, kas võlgnik vaidleb võlausaldaja nõudele vastu või mitte, ei võta kohtult kohustust veenduda võlausaldaja nõude olemasolus. Kui võlausaldaja nõue ei ole usutav, siis ei pea ta hakkama seda tõendama, sest pankrotiasja menetlev kohus ei pea hakkama võlausaldaja nõuet lahendama. Ka Soomes ei ole ebaselge nõue pankroti väljakuulutamise aluseks.