Savisaar: kui Reformierakond võitis, siis kes kaotas?

 Loe kommentaare (21)

Olen mõelnud selle üle, kes võitsid ja kes kaotasid konfliktist Tõnismäe monumendi teisaldamise ümber.

Pole ju mingi võit see, et peaminister Andrus Ansip selle monumendi kaks-kolm kilomeetrit Tartule lähemale nihutas ning et nüüd on Tallinnas veteranidel ja muudel asjahuvilistel ühe asemel kaks kohta, kuhu edaspidi lilli viia.
President Ilves on osutunud targemaks, kui ma ootasin. Peaminister Ansipiga aga läksin ma seevastu täiesti alt.

Küll kolivad ka Rebane ja Böhm varsti sõjaväekalmistule monumendile järele ning trall algab jälle otsast peale. Seda enam, et sel kalmistul on ka eesti sõjaväelaste hauad ning neid võib ju okupantide lähedus riivata.

 Loe edasi

Reklaam

Ma arvan, et eesti rahvas on sellest konfliktist pigem kaotanud kui võitnud ning sellest arusaamine on ainult aja küsimus. Probleeme Tõnismäe monumendi teisaldamine ei lahendanud, küll aga teravdas neid nii siseriiklikult kui ka riikide omavahelistes suhetes.

Seda enam, et Eesti rahvas selle monumendi teisaldamisest eriti ei unistanud. Õigemini: tundis vaid leiget huvi. Valitsuse ametisse astumise puhul läbi viidud Emori küsitlus näitas, et inimesi huvitab kõige enam noorte, noorte perede ja iibeküsimuste lahendamine. Pronkssõdur skooris eestlaste silmis koguni viis korda vähem toetushääli!

Kindlasti võitsid sellest konfliktist aga Moskva "pistrikud" ja sõjaõhutajad, st need poliitikud, kellele terav vastasseis ühe väikese naabriga enne valimisi marjaks ära kulub.

Sealsete poliitikute vahel näib käivat lausa võistlus selle peale, kes suudab Eesti kohta halvemini öelda. Vastane on leitud. Tuleb tõdeda, et oleme ka ise sellise olukorra kujunemisele tublisti kaasa aidanud.

Mäletate president Ilvese hoiatusi juba pool aastat tagasi. 16. novembril 2006 kirjutas Ilves Päevalehes, et Moskva lausa ootab pronkssõduri seadust. Ilves selgitas: "Praegu tahetakse Moskvas tegelikult väga, et see seadus läbi läheks." 2. veebruaril 2007 ütles Ilves Postimehele: "Oleme jõudmas olukorda, kus Eesti ise jagab oma oponentidele padruneid meie enda pihta tulistamiseks." Ma ei usu, et Reformierakonna liidrid Postimeest ei loe - peab ju Urmas Paet Postimehe venekeelset versiooni koguni valitsuse propagandakanaliks. Tõsi, ma ei usu, et Postimehe vene väljaanded selle määratlusega nõus on.

Nüüd söandab Ilves neid ütlemisi meelde tuletada ja kinnitab, et tema on monumendi teisaldamise suhtes alati olnud skeptiline. See on praeguse hüsteeria tingimustes vapper tegu. Tõsi, Keskerakond ei toetanud Ilvest presidendivalimistel. Aga me olime enne presidendivalimisi ning oleme ka nüüd täiesti nõus presidendi tasakaalukate seisukohtadega Tõnismäe konflikti suhtes.

Pean tunnistama, et viimase aastaga on muutunud minu arvamus kahest Eesti poliitikust - Ilvesest ja Ansipist. Ilves on hoolimata oma ignorantsusest osutunud targemaks ja kaugelenägevamaks, kui ma ootasin. Ansip aga, kelles ma lootsin näha ehedat demokraatlikku Tartu vaimu, muutub üha sarnasemaks Charlie Chaplini "Suure diktaatori" peategelasega. Ma ei ole ennast kunagi pidanud suureks inimestetundjaks, aga selle mehega läksin ma eriti alt.

Minu asemel asus nüüd aga Ansipi kaitseks välja Venemaa Riigiduuma delegatsioon. Pole ju eestlase hingele midagi mõjuvamat kui naaberriigi võimumeeste üleskutse meie peaminister maha võtta. Rohkemat pole vajagi, et Ansipit üleval hoida, vähemalt sügiseste Riigiduuma valimisteni Moskvas. Venemaa tegi Ansipile tõelise kingituse.

Ükski vastasseis pole igavene, ühel päeval tuleb ka eesti ja vene poliitikutel saavutada omavaheline kompromiss. Selle hind tuleb märksa kõrgem, kui oleks olnud enne 26.-28. aprilli sündmusi. Toompea kuluaarides räägitakse, et selleks hinnaks võib olla leppimine Vene-Saksa gaasijuhtmega Eesti territoriaalvetes.

Ma ei usu, et me nii kergelt pääseme. Pole kahtlustki, et Venemaa kasutab meie nõrkuse täiel määral ära. Sündmused Tõnismäel aga polnud meie tugevus, vaid nõrkus. Jõu võtab ikka see kasutusele, kellel tarkusest puudu jääb. Tark valitsus väldib niisuguste olukordade tekkimist, mitte ei provotseeri ega kutsu neid esile.

Mõistame nüüd, miks Reformierakonnal oli tingimata vaja positsioneerida Urmas Paet välisministriks ning miks nad ei saanud lubada seda posti Mart Laarile. Ju aimati ette totaalset häireolukorda Moskva suunal, mis saatkonna ümber toimunud rahutuste ja vägivalla näol ka tuli.

Ajakirjanduslikult nutikas Paet on viimasel ajal isegi tihemini ajalehtedes ning televisioonis esinenud kui omal ajal Nõmme linnaosavanemana. Uus täht on sündinud!

Kõigest kõige enam on mul kahju maha magatud võimalusest. Ansipi valitsus pani meid kohe valimiste järel sundseisu - peame nüüd tegelema hoopis muude küsimustega, kui inimesed tahtnuks.

Kui on kriis, siis on kriis. Siis seisab edasiminek kõigis muudes valdkondades, kus otseselt ei lõõma leegid ega lööda lärmi.

Seisavad mõttetalgud Eesti inimeste elatustaseme tõstmise üle, mida nii paljud valimistel soovisid. Seisab töö meie majanduskasvu kindlustamisel ja majanduskriisi vältimisel, mis ometi oli Reformierakonna põhilubadus.

Selle asemel anname käest hoopis kümnendiku või enam ekspordipotentsiaalist, mis pole sugugi tühiasi, nagu valitsus kinnitab.

Seisab arutelu pensionide tõstmise üle - peale ühe eelnõu esitamise pole valitsuskoalitsioon selles asjas enamat jõudnud teha.

Seisavad vajalikud reformid tervishoius, kus tuleks täna jõuliselt tegeleda ravijärjekordade vähendamise ja arstirohtude hindade maa peale toomisega. Seisab kõik see, mis on tähtis. Seisab ka pronkssõdur, mõni tuhat meetrit oma endisest postist eemal.

Kes siis võitsid ja kes siis kaotasid sellest sõjast, mida polnud kellelegi vaja? Võitis Reformierakond, kaotasid lihtsad inimesed.

Nagu ikka.