Kiirlaen - tasuta inimõigus?
24.02.2009, 16:41 Kiirlaenu ei tohiks poliitiliste
jõuvõtetega kõigile kättesaadavaks muuta, leiab kiirlaenufirma Credit24
juht Raul Paiste. Kiirlaenust alustades saavad võimuhulluses poliitikud "pahade"
ettevõtmiste nimekirja ohjeldamatult pikendada.
Järgneb Raul Paiste arvamus.
Kuidas teile tunduks, kui teie valitud puhkusekohas kohustaks mingi tobe
regulatsioon hotellipidajat esitama oma majutusteenuse hinda teile
selliselt – ööbimise arvestuslik aastane kogukulu 571 225 krooni?! Või siis
peaks administratiivselt määrama hotellitoa hinna kohaliku kuu korteriüürist
lähtuvalt – kui see on keskmiselt näiteks 6000 krooni kuus, ei tohiks ükski
hotell oma toa eest küsida rohkem kui päevamäärale (200 kr) taandatud
kolmekordne hind ehk 600 krooni... Just nii absurdseks on mõned poliitikud
praegu ajanud diskussiooni Eesti kiirlaenuäri üle, soovides Riigikogus arutusel
oleva tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse
eelnõuga kehtestada kiirlaenudele krediidi kogukulukuse piirmäära.
Loe edasi Reklaam
Süvenevad majandusraskused sunnivad inimesi järjest oma hädadele süüdlasi
ning riiki kodanike õiglusmeele rahuldamise sihtmärki otsima. Kiirlaenude
pakkujaid kui n-ö rahahätta sattunute arvel liiakasu teenijaid on lihtne kiruda,
kuid seejuures unustatakse, et nii nagu hotellitoas elamist, peaks ka kiirlaenu
võtma lühiajalise projektina. Mõttetu on halvustada ööpäevaks kasutatava
hotellitoa kõrget hinda võrdluses korteri kuuüüriga.
Kiirlaenufirmade vastastase kampaaniana üles kerkinud diskussioonis tuleks
nii poliitikuil kui ka nö inimesel tänavalt pisut laiemalt järgi mõelda, mida me
ikkagi peame riiklikult reguleerima ning kus on see piir, millal riiklikust
sekkumisest tõusev tulu on ühiskonnale suurem tegevusvabaduse kaotamisega tehtud
sammust käsumajanduse ja keeluühiskonna poole.
Liberaalne ettevõtluskeskkond prügikasti?
Arutusel olevas seadusparanduses heidetakse kiirlaenupakkujate
tarbijakrediidilepingutele ette, et tasumisele kuuluva krediidi intressimäär või
krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga avaldatava
statistika järgi eraisikutele antud tarbimislaenude keskmist intressimäära
(kehtiva seisuga umbes 72%) enam kui kolm korda. Ju see kolmekordne määr
tahetakse ka seadusega intressi ja kulude ülempiiriks seada. Väidetavalt
soovitakse tagada nii klientidele vastuvõetav hinnatase kui ka piisav kasum
turul tegutsejatele.
Teooria tasemel on mulle esmalt muidugi arusaamatu, kuidas on liberaalse
majandusmudeli järgi arenevas Eestis totaalse erandina tekitatud olukord, kus
riik sekkub toodete ja teenuste maksumuse ülempiiriga ettevõtlussektoris, kus
puudub monopol või oligopol. Kui aga filosoofia kõrvale jätta, seisneb
peamine probleem faktis, et ühe- kuni kaheaastase tagasimakseajaga laenude puhul
oleks esitatud piirmäär teatud tingimustel isegi mõeldav, kuid tunduvalt
lühemaajaliste väiksemahuliste kiirlaenude puhul teeb see laenuandja tegutsemise
võimatuks. Lühikeste väikeste laenude puhul moodustavad lõviosa krediidi
kulukusest laenu väljastamiseks tehtavad kulud, mitte intress. Kiire arvutus
näitab, et alla 6-kuuliste laenudega pole seaduseelnõu jõustumisel enam mingist
kasumist mõtet rääkidagi, sest reaalsed kulud laenu väljastamisele on selgelt
suuremad kui teenitud intresside maht.
Kas kiirlaen peab olema tasuta inimõigus?
Kiirlaenu maksumuses pole seejuures midagi hämarat, see sisaldab endas
ülekandetasusid, sidekulusid isiku tausta väljaselgitamiseks, isiku tuvastamise
kulusid, tööjõukulusid, krediidiinfopäringud, lisaks provisjone ja
administratiivkulusid. 1000-kroonise laenu puhul 15 päevaks oleks maksimaalne
laenutasu 72% piirmäära juures paarkümmend krooni, mis ei kata selgelt laenu
väljastamiseks tehtud otseseidki kulusid, rääkimata kasumist. Lisaks jäetakse
kahe silma vahele tagatiseta kiirlaenu pakkuva ettevõtte tegevuse iseloomust
tulenev pidev potentsiaalsete halbade laenudega seotud risk, mille vastu
moodustavadki seljataguse just intressidest saadavad tulud. Muus osas tegutsevad
kiirlaenufirmad samadel põhimõtetel kui mistahes krediidiettevõtted, kaasa
arvatud kommertspangad. Ka meie huvi on, et kliendid maksaksid oma laenu
õigeaegselt tagasi, hoides raha ringluses.
Probleemi näen ka selles, et eelnõus esitatud piirmäära arvustusmudel ei
sisalda ei lepingutasusid ega turu reaalset keskmist – kui uus seadus selliselt
jõustub, oleks loogiline kaasata Eesti Panga statistikasse ka muud eraisikute
finantseerimisega tegelevad krediidiasutused ja laenuettevõtted peale
panganduslitsentsi alusel tegutsevate institutsioonide.
Kokkuvõttes on minu jaoks selge, et riikliku hinnakirja kehtestamine
kiirlaenudele ei ole edasiviiv lahendus. Võtta laenu diskreetselt, kiirelt ja
mugavalt enda valitud tasu eest peaks jääma igaühe isiklikuks õiguseks, seda
enam, et tegelikult pole põhipankadel kiirlaenudele asendustoodet. Tegemist on
teenusega, mille populaarsus tõendab selgelt nõudlust ning hoolimata n-ö hapuks
läinud juhtumitest, mis on täna igapäevane nähtus kõikjal finantstehingutes, on
tegu siiski kalkuleerimisvõimelisele täiskasvanule suunatud vahendiga vahetu
kiire rahavajaduse lahendamiseks.
Täna piiratakse ju „pahadeks“ stigmatiseeritud ettevõtteid, aga kord juba
Pandora laeka avanud otsustajatel pole homme enam pooltki nii keeruline
reguleeritavate tegevusalade nimekirja laiendada. Loll on ju see, kes selgitust
või vabandust ei leia, kui soov ja võim on olemas. Ja asjaolu, et hoolimata
meedias ja seaduseköögis valdavale ebasoosivale hoiakule ja „hellitusnimedele“
on kiirlaenu pakkuvate firmade näol enamasti tegemist siiski nõutud teenust
pakkuvate täiesti legaalsete ja läbipaistvate äriettevõtetega, unustatakse see
sama kiiresti mõne järgmise sektori puhul...