Juske: kuidas Tallinna sumbunud võimukoridore tuulutada?
02.09.2008, 19:13
Tallinna linnavolikogu liige
ning sotsiaaldemokraatide fraktsiooni esimees Jaak Juske arutleb teemal,
kas Tallinna linna tuleks jagada väiksemateks tükkideks või hoopis suuremaks
paisutada.
Järgneb Jaak Juske arvamuslugu.
Kas Tallinn peaks olema üks suur linn või kaheksa väiksemat? Või tuleks liita
Tallinnaga ka naabervallad? Need küsimused on kerkinud haldusreformi ja Tallinna
kaheksa linnaosa 15. sünnipäeval.
Pärast tuliseid vaidlusi 1993.
aastal moodustatud linnaosad võib tinglikult jagada kolme gruppi: ajaloolised
piirkonnad (Nõmme, Pirita, Kesklinn), suurte magalapiirkondade baasil tekkinud
linnaosad (Lasnamäe, Mustamäe, Haabersti) ja kunstlikult loodud linnaosad
(Põhja-Tallinn, Kristiine).
Elanike ühiskondlike soovide esimese
adressaadina on kohaliku omavalitsuse osa ülitähtis. Juba omavalitsuse tasandil
otsustatakse, millised võimalused antakse inimestele oma elu kujundamisel. Ei
ole kahtlust, et Tallinna linnaosavalitsustel on hea ülevaade oma linnaosa
probleemidest ning kindlasti püütakse neile lahendusi leida. Samas ilmneb üha
rohkem suundumusi, mis peaksid tallinlastele muret tegema. Suurim risk peitub
võimu koondumises ühe erakonna kätte, kusjuures üheks oluliseks võimuvahendiks
kujundatakse just linnaosade valitsused. Vajame tegelikult aga teadlikku
poliitikat, mida kujundab kodaniku dialoog ja seda mitte ainult sõnades aga ka
tegudes.
Praeguse süsteemi jätkamine aga süvendab olukorda, kus
järjest enam soositakse linnajuhtimisel kohalike elanike huvide arvestamise
asemel võimul oleva partei või sellega seotud ärimeeste soove. Kogukondlik võim
ja osalusdemokraatia on muutumas Tallinnas üha näilisemaks. Selle, pealinna
kõigil otsustamistasanditel nähtava väga ohtliku tendentsiga ei saa ega tohi
leppida. Otsuste vastuvõtmine on kohaliku omavalitsuse poliitikute põhiülesanne.
Otsused peavad olema põhjalikult kaalutletud ja põhjendatud. Otsused peavad
olema koostöös elanikega realiseeritavad ja osapooli rahuldavad. Nad ei tohi
panna ohtu inimeste elu, tervist ja vara ega hävitada looduskeskkonna
jätkusuutlikkust. Pidevalt tuleb otsida uut konsensust.
Nii pakuvad
sotsiaaldemokraadid arutlemiseks ja kaasamõtlemiseks välja kolm ettepanekut,
kuidas vähendada Tallinna valitsemiskulutusi, tõsta samas pealinna
haldussuutlikkust ja tuua tallinlased oma kodulinna tasakaalustatud kujundamise
juurde otsustava hääleõigusega tagasi.
Linnaosa halduskogule
otsustusõigus
Senised kaheksa linnaosavalitsust on üha enam
muutumas võimuerakonna kontoriteks. Kui linnaosade üha paisuvates juhtkondades
on peaaegu kõik ametnikud Keskerakonna liikmed või partei tulised toetajad, siis
hiilivalt on toimumas ka ülejäänud ametkonna parteistamine.
Kõigi
linnaosade juures on olemas rahva poolt valitud halduskogud koos
teemakomisjonidega. Samas ei ole linnaosade halduskogudel täna seaduse ega
linna põhimäärusega tagatud otsustusõigust piirkonna elu kujundamisel. Neil on
vaid nõuandev roll, mis võimaldab seda, et võimuerakond arvestab halduskogude
seisukohtadega vaid siis, kui need on parteile ja/või selle rahastajatele
kasulikud. Euroopalikus kodanikuühiskonnas, milleks ju ennast peame või vähemalt
saada tahame, on aga loomulik, et just otsustusõigus tuuakse elanikele
võimalikult lähedale. Kohalik kogukond teab kõige paremini, mis nende elupaigale
kõige vajalikum ja kasulikum on. Sellepärast tuleb anda halduskogudele
otsustusõigus kõigis küsimustes, mis puudutavad nende linnaosa. Olgu
selleks siis detailplaneeringute kinnitamine, linnakorterite üürile andmine või
heakorra- ja remondiküsimused. Väheneks tehtava töö anonüümsus ja teeks selle
töö elanikele paremini nähtavaks.
Halduskogude otsustusõiguse
korral kaotavad linnaosavalitsused oma tänasel kujul mõtte. Linnaosavanem
ei ole enam kohalik absoluutse võimuga väikevürst, vaid temast saab tavaline
linnaametnik, kelle ülesandeks on tagada koos linnaametitega halduskogu otsuste
täitmine. Samas võimaldab linna e-teenuste jõulisem arendamine oluliselt
vähendada ka linnaosavalitsuste bürokraatiat, muutes need senisest rohkem
teeninduspunktideks. Olgu rõhutatud, et see ettepanek ei tähenda linnaosade
kaotamist, nagu keskerakondlastest kriitikud üritavad väita, vaid tänaste
linnaosavalitsuste reformimist.
Kesklinn alles neljas
linnaosa
Linna ajalooline süda Kesklinn on elanike arvult täna
alles neljas linnaosa. Et seda muuta, tuleks tõsiselt kaaluda väikese Kristiine
linnaosa ja mitmete Põhja-Tallinna asumite (näiteks Kalamaja, Pelgulinn,
Kelmiküla) Kesklinnaga liitmist, seda enam, et kõnealused piirkonnad on
ajalooliselt ja logistiliselt südalinnaga väga tihedalt seotud.
See
samm suurendaks märkimisväärselt Kesklinna elanike arvu, tekiks Lasnamäe-suurune
linnaosa. Väheneksid linna halduskulud, kokkuvõttes saaks ajalooline südalinn
suurema kaalu pealinna poliitikas. Kindlasti eeldab selle ettepaneku ellu
viimine aga avalikku arutelu.
Üks valimisringkond tagab õiglasema
tulemuse
2002. aastal kogus üks erakond Tallinna volikogu
valimistel 6,8 protsenti valijate häältest, kuid jäi volikogu ukse taha. Üks
teine erakond sai aga samal aastal 40 protsenti pealinlaste häältest, kuid tänu
boonushäältele võttis üle poole volikogu kohtadest. On selge, et tänane
valimissüsteem ei taga kõige õiglasemat tulemust. Milles
probleem?
Linnavolikogu valimistel on Tallinn jagatud linnaosade
baasil kaheksaks valimisringkonnaks. Nii võib nimekiri koguda üle viie protsendi
häältest, ületada selgelt valimiskünnise, ei võta aga ühestki ringkonnast
mandaati ja jääb volikogu ukse taha. Kaotajate hääled lähevad aga valimiste
võitjale, kes saab ebaproportsionaalselt suure hulga
lisakohtu.
Tallinna linn on üks omavalitsus ja peaks pealinnana
selleks ka jääma. Tallinlased liiguvad üle linnaosade piiride enamasti neid
märkamata. Eriti just Kesklinnas käivad iga päev väga paljud teiste linnaosade
elanikud. Nii oleks igati loogiline, et Tallinn edaspidi ka üks valimisringkond
on. Üks ringkond tagaks linnavolikogu kohtade õiglasema jaotumise. Samuti kaoks
võimalus, et võimul olev erakond suurendab mandaatide arvu nendes linnaosades,
kus neil hetkel suurem toetus. Pealinn võiks võtta eeskuju Tartust, kus juba
2002. aastal moodustati nelja valimisringkonna asemel üks. Probleeme ei tekita
ka linnaosade halduskogude valimine. Ühe ringkonna puhul moodustuksid kaheksa
linnaosa halduskogud kandidaadi registreeritud linnaosapõhise elukoha
alusel.
Linnaosade sünnipäeva tähistamisel eelmisel neljapäeval
tõdesid kõik volikogus esindatud erakonnad, et Tallinna senine haldussüsteem
vajab uuendamist. Omaette teema on pealinna suhted naaberomavalitsustega.
Järgmisel sügisel valitav linnavolikogu võiks haldusreformi seega jõuliselt
käsile võtta.