Padar: eelarve saab märtsis 5-6miljardilise kärpe
14.01.2009, 15:35 Eesti riigieelarvet kärbitakse märtsis 5-6
miljardi krooni suuruses mahus, ütles rahandusminister Ivari Padar
Äripäevale.
Padari sõnul on miinimumprogramm paariprotsendiline kärbe märtsis, aga kui
suures mahus eelarvet veel kokku tõmmata tuleb, vajab veel analüüsi.
Järgneb intervjuu Ivari Padariga.
Loe edasi Reklaam
Seda, et eelarvetulud ei laeku valitsuse plaani kohaselt, on pikka
aega rääkinud nii ettevõtjad, tööandjate keskliit, Äripäev, majandusteadlased
kui ka osa poliitikuid. Miks valitsus hoiatusi arvesse võtnud ei
ole?
Kui rääkida rahandusministeeriumi, pankade ja ka Eesti
Panga prognoosist, siis ma ei ütleks, et nendel prognoosidel autoriteeti ei ole.
Aga mul on täna (13. jaanuaril – toim.) väga raske öelda, kas
puudujääk tuleb 19 miljardit, nagu Äripäeva must stsenaarium ütles. Detsembri
laekumine oli selge häirekell, me näeme neid riske, mis on tulnud aasta lõpu
maksulaekumistest.
Loomulikult analüüsime, mis jaanuaris-veebruaris toimuma hakkab. Üks on selge
– märtsis tuleb eelarvekärbe teha sellise arvestusega, et mitte ületada
kolmeprotsendilist eelarvedefitsiiti. Kui asjad veelgi hullemaks muutuvad, siis
ühel hetkel tuleb paraku ette sotsiaalse taluvuse piir, kus ninast võib veri
väljas olla, aga kui peame hakkama peahaavadega tegelema, siis läheb asi ikka
väga hulluks.
Millised on võimalikud kärpekohad, mis neid peahaavu ei
tekitaks?
Avaliku sektori kuludelt on 11 protsenti kärbitud.
Personalikulusid mitte üksnes ei külmutatud, vaid mõnes ministeeriumis on
personalikulusid vähendatud kuni 32 protsenti. Päris tõsine töö on juba seega
ära tehtud ja need kokkulepitud kärped on nüüd kõik ministeeriumid ära
teinud.
Administratiivkulude optimeerimine on kindlasti oluline ka edaspidi,
aga see ei tohi minna tasemeni, kus kaotame haldussuutlikkuse. See on väga
habras teema, kui räägime kas või suutlikkusest kasutada euroraha.
Teiselt poolt on riiklikud poliitikad, millel on eelarves suur osa
– näiteks lastetoetus, pensionid, kaitsekulutused, investeeringud. Selge,
et investeeringute ebamõistlik vähendamine eelarves on negatiivse tagasimõjuga.
Ja töökohtade vähendamine – see on majanduse jahutamine. Kui rääkida
koalitsioonilepingujärgsetest lubadustest, siis palju neid üldse järgi on
jäänud? Kõik eelmisel aastal lahendamata jäänud teemad tulevad nüüd uuesti üles.
Meeldib see koalitsioonikaaslastele või ei meeldi. Kõiki asju tuleb kontekstis
vaadata, meil ei ole siin loosungitega midagi vehkida.
Padar:
eelarve saab märtsis 5-6miljardilise kärpe
Kas praegu saab juba rääkida ka konkreetsetest
eelarveridadest?
Kust need kärped täpselt tulevad, selle otsuse teeb
valitsus. Olukord vajab suuremat poliitilist konsensust, kui seni on Eestis
olnud. Vaja pole vaja mitte üksinda koalitsioonierakondade konsensust,
riigimehelikkust on täpselt samamoodi vaja opositsioonierakondade poolt, sest
kui tahame sellest olukorras välja saada ja edukalt, siis otsused tulevad
tõsised. Nagu ka kärped.
Väga paatoslikult võib kõlada sõnapaar "rahvuslik kokkulepe", aga selleni
peab asi lõpuks jõudma. Noh, oleme realistid – opositsioon jääb opositsiooniks
ja koalitsioon koalitsiooniks. Aga oleme ausad – kui me teeme valesid otsuseid,
pole ühelgi Eesti poliitilisel jõul pärast seda tükk aega võimul olles midagi
muud teha, kui kukalt kratsida ja seda suppi süüa. Selline see olukord on.
Rahulikku meelt, vähem emotsioone ja mõistlikke otsuseid – seda on täna
vaja.
Oluline osa nendest otsustest puudutab eurorahade kasutamist. Mida
arvate Äripäeva seisukohast, et rahandusministeeriumi roll selles peaks olema
suurem kui vaid tagantjärele auditeerija oma?
Rahandusministril
tulebki täna sellest ettekirjutatud funktsioonist välja minna ja nii see on ka
otsustatud. Oleme valitsuses kokku leppinud selle, et iga kuu viiendaks
kuupäevaks tuleb rahandusministeeriumisse informatsioon igast ministeeriumist,
kuidas euroraha on kasutatud. Mitte vaid formaalne tabel, vaid ka väga selge
seletus juurde, miks ja kus on asjad seisma jäänud. Alates 5. veebruarist hakkab
see asi uues vormis pihta. Rahandusminister peab omakorda selle kontsentraadiga
iga kuu valitsuses käima ja aru andma ka avalikkusele, kus ja mis probleemid on.
Varsti on valmimas eelmise aasta aruanne, mille tulemustega ma ei ole väga
rahul. Meetmete lahtikirjutamise tempo on läinud maha.
Teine asi, mis siit järjest välja hakkab kooruma, et sel hetkel, kui neid
meetmeid paar-kolm aastat tagasi planeeriti, siis elasime ju päikeseriigis, kus
kahtlemata elati ka päikeseliste plaanidega. Elu on vahepeal väga tõsiseid
korrektiive teinud. Paljud meetmed, mis planeeriti õitsengu ajal, täna enam ei
päde, seetõttu on vaja tõsist inventuuri, mida meil tuleks teisiti
planeerida.
Kui siin hakata väga suuri vangerdusi tegema, lähevad tempod jällegi alla.
Kõik need kolm ministeeriumi, mis olid Äripäeva loos ka ära mainitud ("Euroraha
istub bürokraatlikus vangikongis", 09.01.2009 – toim.) ja on eurorahade
põhilised kasutajad, nendes ministeeriumites igav juba ei hakka. Nad peavad asja
sisule väga tõsiselt silma vaatama. 2007-13 perioodi rahade kasutamise puhul on
väike vabandus, et kogu Euroopas on häda. Tõsi – uus periood on keerulisem,
hästi palju meetmeid on.
Eurorahade kasutamise teine pool on kohalike omavalitsuste
omafinantseeringuid, mis jällegi puudutab konkreetselt riigieelarvet. Kuidas
selle rahastamisega on?
Kohalikel omavalitsustel, kes peavad neid
programme rakendama, peab olema kaasfinantseerimine ja see ressurss olukorras,
kus üksikisiku tulumaksu laekumine sel aastal kehveneb, muutub raskemaks. Meil
on olukord, kus omavalitsuste laenud tekitavad täiendavat valitsussektori
defitsiiti.
Teiselt poolt on tulemas kohalike omavalitsuste valimised ja võib juhtuda, et
kultuurimaja sajaprotsendilist omafinantseerimist peetakse olulisemaks kui
europrojekti kaasfinantseerimist ja selleks otsustatakse laenu võtta. Aga
laenuraha hind on vahepeal üles läinud ja see läheb riigile kalliks maksma.
Kogu see problemaatika on omavahel tihedalt seotud. Kus on see ots
selles lõngakeras, millest sikutades asjad jooksma hakkaksid?
See
ots on üldine usaldus ja riigi reiting, mis on seotud eurotsoonis olemise või
mitte olemisega. Võtmesõnaks ongi usalduskriisi ületamine.
Usaldusest rääkides on üks osapool kahtlemata Eesti rahvas, kelle
usaldus valitsuse vastu seoses eelarvepoliitikaga ei ole just kõrge. Kuidas Teie
nägemuses seda taastada?
Ma kohtun iga kuu Euroopa Liidu
rahandusministritega ja kuulen iga kord, et see mure pole ainult Eestil, vaid on
kogu Euroopas sama. Oleks ka väga raske loota, et keerulistel aegadel valitsuse
reiting väga kõrge on.
On tõsi, et lubadusi on liialt laiali loobitud. Nagu ka see, et oleme pidanud
tegema otsuseid, mis mitmeid ühiskonna gruppe puudutavad. Praegu toovad
emotsiooni üles ka pisikesed asjad. Sellel valitsusel on au mõistlike lahenduste
nimel tegeleda ebapopulaarsete asjadega, aga viieteistkümne aasta pärast
kirjutavad ajalooraamatud sellest juba hästi. See sõltub muidugi ka sellest,
milliseid otsuseid me teeme. Üle oma varju ei suuda keegi hüpata. Me peame
tegema seda, mida antud olukorras on võimalik teha.