Öko tähendab edu
19.06.2008, 07:37"Võta endaga kaasa ausalt toodetud (fair
trade), mahe- või ökotoitu ja -jooki," seisab kutses ühele peole. See on
viimasel ajal juba õige mitmes sellise sisuga teade - ökokaup on justkui uus
viis näidata oma edukust.
"Öko on uue aja Mercedes, ostetakse staatust," tunnistab ökopoe Mahekaup
omanik Merike Mätas. "Kuna siin majandustõusu ajal iga taksojuht müüs oma
päranduse maha ja ostis selle eest Mercedese, siis auto pole enam näitaja, vaid
on vaja midagi muud."
Mätas on nõus, et palga- ja majanduskasv on andnud inimestele võimaluse vähem
muretseda igapäevase toimetulekupärast ning hakata selle asemel mõtlema rohkem
muudele asjadele. "Aga poosetamine läheb maitse-eelistuseks üle," on ta
veendunud. "Praegu on paljud noored oma väärtused ümber hinnanud ja kommikarbi
asemel ostavad nad näiteks maapiima."
Loe edasi Reklaam
"Miks mitte! Kindlasti on see variant ja tasub näidata oma teadlikkust,"
vastab küsimusele, kas Fair Trade'i ja ökoloogiliste toodete ostmine on viis
näidata edukust, Fair Trade'i esindaja Eestis Riina Kuusik. Kuusiku hinnangul
näitab õiglase kaubanduse toodete tarbimine, et inimene hoolib ka teda
ümbritsevast maailmast ja tootjast ning rõhutab, et Fair Trade pole ökotoode,
vaid märk sellest, et tootjad on oma kauba eest saanud õiglast hinda.
"Muidugi on nii, et kuna tooted on kallimad, eeldab see kõrgema sissetulekuga
ostjat," lausub Kuusik ja tunnistab, et õiglase kaubanduse toodetega tulid kõige
kiiremini kaasa Stockmann ja Tallinna Kaubamaja, kus teevad oma ostud eelkõige
jõukamad inimesed.
Õiglase kaubanduse asjadest on Kuusiku sõnul popimad kohv, tee, suhkur ja
vein. "90% ökotoodete müügist moodustavad tee, šokolaad ja vein, ilma milleta
meil ei jää kõht tühjaks," arvab ka Eesti Rohelise Liikumise juhatuse liige Maie
Kiisel.
"Tänapäeva inimesed vaatlevad ökot tarbimise kaudu ja arvavad, et tarbides
teevad nad maailmale head," sõnab Kiisel. "Mõnele on oluline identifitseerida
end ökotarbimise kaudu, samas kui nad ei näe näiteks oma uhkest autost tulevat
ökoloogilist jalajälge. Poest millegi ostmist on lihtsam teadvustada kui
mõningaid muid valikuid."
Tallinna Kaubamaja toiduosakonna juhataja Kadri Aguraiuja sõnul on ka nende
öko- ja mahetoodete valikus kõige popimad just tee, kohv, maiustused ja vein,
mõnest tootest on ostjate seas kogunisti "täielik hitt" saanud.
Aguraiuja ei arva siiski, et ökotooteid poosetamise pärast ostetakse - pigem
peab ta sellist tarbimist ikkagi elustiilivalikuks, mis seotud
teadlikkusega.
"Jõukamal inimesel on rohkem aega ja raha mõelda ka maailma peale," lausub ta
samas. "Koos edukusega tuleb ka haritus."
Eesti Rohelise Liikumise juhatuse liikme Maie Kiiseli arvates on ökotarbimine
siiski eelkõige elustiilivalik, mitte teiste ees poosetamine, ja kõige ökom on
võimalikult vähe tarbida.
"Ökotarbijad on põhiliselt noored emad ja rasedad, kes tahavad kaitsta oma
lapsi," ütleb Kiisel, kes ei usu, et ökotoodete tarbimisega soovitakse näidata
staatust. "Ma ei usu, et mahe- ja ökotooteid ostetaks poosetamise eesmärgil,"
lausub Kiisel. "Suurem osa mahetoodetest ostetakse jaekaubandusest ja vaevalt,
et enamik ostjaist üldse mahedat või ökot tähistavat märki tähele paneb, kui ta
just spetsiaalse riiuli juurde ei suundu."
Kiiseli hinnangul tarbitaksegi ökotooteid enamasti just tervise tõttu -
tahetakse süüa võimalikult puhast toitu ning loodussõbralikkust peetakse vähem
oluliseks.
"Kusagile ökopoodi sisse astudes loodan ikka alguses midagi põhitoiduainetest
osta - leiba, juurikaid, piimatooteid -, vastu vaatavad aga välismaiste
nautlemistoodete pakendid nagu šokolaad, tee, õlid, seebid, müslibatoonid ja muu
seesugune," kirjeldab Kiisel. "Ilma nendeta saan väga hästi ja veelgi ökomalt
ära elada."
Tõsi ta on: praegu lähevad ökopoodides muu hulgas kaubaks näiteks Argentina
sibulad, Uus-Meremaa õunad ja Brasiilia võrkkiiged.
Kiisel soovitab ökomaks elamiseks tarbida vähem ja pigem kohalikumaid
tooteid, mis pole teisest ilmaotsast siia kohale veetud.
"Ja ise võiks teha asju, millel on lisaväärtust," lisab Kiisel. "Näiteks ära
osta 5000kroonist seelikut, vaid tee ise."
Mahekauba omaniku Merike Mätase hinnangul jääb meie tarbijal puudu
teadlikkusest ja kui kaupmees kleebib tootele "öko"-sildi peale, läheb kaup
kiiresti müügiks, kuigi ökoga ei pruugi sel pistmist olla.
Mätas näitab puhastusvahendi pakki, mille etiketil seisab "… ökologish", ja
ütleb, et sildist hoolimata on tegemist loodusele kahjuliku keemiaga - tootja
võib-olla lihtsalt vihjab sellele, et inimesed võiksid ökomalt elada.
"Täna on olukord selline, et pane öko peale, hind suuremaks ja toode müüb
kiiresti," ütleb Mätas. "Tegelikult maksad aga lihtsalt peale kellegi heale
äriideele. Praegu silte veel usaldada ei saa."
Treener Kristel Tamme võib pidada üsna keskmiseks ökotarbijaks - ta jõudis
ökotoodete juurde sooviga oma lapsele võimalikult head toitu pakkuda.
Kohtume Kristeliga Tallinnas Herne tänaval asuvas ökopoes Parim Pood, kus ta
on regulaarne kunde ning Kristel näitab mulle, mida ta ökopoest ostab. Muu
hulgas kuuluvad tema toidulauale ökopoest pärit sool, suhkur, puljongikuubikud,
munad, kohupiim, jogurt, makaronid, muud teraviljatooted, tee, erinevad juur- ja
puuviljad, sihvkad, rosinad ja riis. Seekord on toidukorvis kimp porgandeid,
kaks pakki kummikomme, soola, rosinaid, kohupiimakooki ja pakk makarone. Arve
tuleb veidi üle 200 krooni.
"Ega ma ei saa öelda, et kõik asjad siin nii väga maitsvad oleksid, osaga
peab ikka harjuma," tunnistab Kristel, kes ökotoitu pakub põhiliselt oma
kolmeaastasele tütrele. "Ma ostaks kogu perele, aga kallis on."
Kristel ise end hulluks ökoinimeseks ei pea - "Ma ei sõida rattaga, vaid
autoga; ma ei sorteeri korralikult prügigi," naerab ta - ega teistele jutlust
pidamas ei käi, uskudes, et igaüks peab ikka ise ökoni jõudma. "Ma ei saa
kellelegi silmad kinni pannes öelda - söö seda ja kohe kõik muutub, aga ühel
hetkel ma lihtsalt ei saanud enam muudmoodi," räägib Kristel. "Võib-olla see
saastatus ongi juba nii hull."
"Oma tutvusringkonnas võin küll täitsa naerualuseks jääda nende
ökoeelistustega," naerab ta. "Aga üha rohkem ma kohtan siin Herne tänava poes
oma tuttavaid."
Kristeli ökoloogilist jalajälge teeb suuremaks see, et ta elab Sakus, kuid
tööl käib Tallinnas. Mõnikord võetakse peres linnasõit ette ainult ökopoe
pärast. "Mees on mul ekstra linna sõitnud, et lapsele jäätist tuua," ütleb ta.
"Aga kindlasti juhtub teistelgi, et ostavad ökot ja siis lähevad Stockmanni ja
ostavad hulga pakendeid."
Kristel tunnistab, et ta eelistaks Eesti päritolu ökoasju, kuid kuni seda
võimalust pole, tuleb uskuda välismaise kauba ökoloogilisusse. "Kes ütleb, et
need banaanid on ökod? Ma lihtsalt usun sellesse. Ja fakt on, et nad ei seisa
sama kaua kui tavalisest poest ostetud banaanid," ütleb ta.