Mati Laatsi kommentaar: praegu riskib patenti osta vaid idioot

 Loe kommentaare (11)

Tehnilisele ideele tuleb igal juhul taotleda patenti. Idee võib osutuda pärliks, millest teenid nii sina kui ka mõni firma, kellele selle müüd. On aga küsitav, kas sa praeguste tingimuste juures midagi patenteerida suudad.

Patendi, seda enam Euroopa patendi taotlemise keerukus ja kallidus ongi üheks põhjuseks, miks lööb üks tagasihoidlik, tehnikaga seotud ja ideedega tegelane sellele kõigele käega. Euroopa patendi taotlemine ja selle jõustamine neljas-viies Euroopa riigis võib maksma minna üle 130 000 kuni 150 000 krooni. Eesti patendiga, sealhulgas ka kasuliku mudeliga, võib pärast aastast niisama passimist vaid saunas käia. Leiutise patentimine ise läheks maksma Eestis 15-20 000 krooni, kui kasutada patendivolinike abi.

Meil räägitakse palju innovatsioonist, kuid kust võtab üks lihtne ja ideed omav, kellegi firmas tööl käiv mees raha ja aja, et taotleda oma ideele Euroopa patenti ja hakata seda ellu viima, kui tal on kaelas veel eluasemelaen, lapsed kasvatada jne? See ongi üks peamisi takistusi ühiskonna juhtimiseks innovatsiooni teele.

 Loe edasi

Reklaam

Milline siis peaks olema meie ja Euroopa patenteerimise süsteem, et sellised takistused kõrvaldada ja muuta riigid eraldi ja ühendus tervikuna konkurentsivõimelisemaks? Selleks tuleb luua ühtne ja ratsionaalne üleeuroopaline patenteerimise süsteem, kus liikmesriikide patendiametid on osa sellest süsteemist, aidates otseselt kaasa üleeuroopaliste patentide vormistamisele. Euroopa patendi jõustamine mõnes Euroopa liikmesriigis on naeruväärne. Euroopa Patent peab kehtima automaatselt üle Euroopa.

Praegune patenteerimise süsteem on üles ehitatud põhimõttele, kus patenditaotleja, hoolimata sellest, kas ta kavatseb ise oma ideed realiseerida, peab maksma kinni kõik dokumentide vormistamise ja uudsusuuringutega seotud kulutused; siis igasugused kulutused, mis on seotud tõlketöödega; kui jõustada patent mitmes Euroopa riigis, siis veel rida riigilõive.

Idee omanik peab olema idioot, kui ta sellise summa kokku korjab ja mängu paneb, teadmata, kas ta ideel-leiutisel on turgu või mitte.

Süsteem peaks olema üles ehitatud põhimõttel, et autor kannab ainult dokumentatsiooni vormistamisega seotud kulud. Registreerimistasu ja riigilõiv kokku meie vabariigis võiks olla ainult 3000 krooni, see summa on küllaldane vältimaks tühja sisuga saabuvaid ideid. Autor hakkab igasuguseid makse ja lõive tasuma alles pärast seda, kui on müüdud litsentsid või patent. Selline lähenemine võtab autorilt maha mõttetud riskid.

Meie patendiamet peaks kõigepealt oma kodulehele välja panema illustratsioonid koos viidete ja selgitustega, kuidas tuleb vormistada joonised ja kirjalik tekst. Teiseks, kui patendiametile on saabunud registreerimisavaldus koos teksti ja joonistega, siis peale vigade eemaldamise nõude dokumentides (kui neid on) esitab ta ka konkreetsed suunised, kust leida materjale, et autor saaks ise teostada uudsusotsinguid ja hinnata olukorda. Tänuväärt oleks, kui patendiamet ise likvideerib taotlusdokumentides olevad väikesed vead teenuse korras.

Asi peab olema nii lahendatud, et internetile juurde pääsev isik saab Eesti teises otsas teostada iseseisvalt uudsusuuringuid, mitte ei pea selleks sõitma pealinna ja maksma. Teatavasti peab idee omanik praegu maksma patendiametile uudsusotsingute eest teenustasu üle 10 000 krooni.

Edasi. Kui patendiametile on saabunud nõuetekohaselt vormistatud patenditaotlus, teostab ta täiendava uudsusuuringu, ja kui see on positiivne, tõlgib selle vastavasse keelde ja saadab edasi Euroopa Patendiametile. Taotleja maksab selle kõige eest 3 000 krooni. Kui uudsusuuring osutub ikkagi negatiivseks, teatatakse talle sellest ja tagastatakse 1500 krooni. Vaidlused lahendab kohus.

Euroopa Patendiamet teostab veelkord uudsusuuringu ja positiivse tulemuse korral riputab selle internetti, kust kõik huvitatud saavad seda uurida ja pöörduda autori enda poole esmakordse kontakti võtmiseks Euroopa Patendiameti kaudu. Hilisem autori ja huvitatu vaheline side toimub otse. Autor võib ka ise suhet alustada.

Autor otse on vabastatud kõikidest lõivudest. See oleks ideaalne variant. Autor turustab ise oma patendi või litsentsid, tehes pakkumisi firmadele. Ostja firma peab tasuma ühekordse ja kindla summa nii Euroopa kui ka Eesti Patendiametile, hoolimata sellest, millise kokkuleppelise summa maksab ta autorile. (Asi selles, et firmadel on raha ja igasugused riigitoetused toote arendamiseks, autoril ainult kaks kätt ja aju.)

Autor peab ainult teatama patendiametitele, et patent või litsents on müüdud. Vastasel juhul teda trahvitakse. Müüdud patendi või litsentsi korral tehakse Euroopa patendikataloogi märge, milline firma on selle omandanud.

Patendiametitele minev summa on konstantne suurus ja selle on määranud algselt Euroopa Liit, kes on arvestanud seejuures ka liikmesriikide patendiametite arvamust. Eestis võiks see summa olla 1 000 – 15 000 eurot. Silmas peab pidama Ida-Euroopa maksujõulisust. Autori tasu ei lähe tulumaksu alla.

Kui kolme aasta jooksul peale vormistamist ei laeku patendiametitele vastavaid summasid, pannakse patent enampakkumisele. Ostja on omanik. Saadud summadest saavad oma osa patendiametid ja ka autor. Kui juhtub, et mingi firma on juba ostnud autorilt enne enampakkumisele panemist selle patendi, kuid on jätnud patendiametitele nõutava summa maksmata, jääb ta kõigest ilma. Autor aga maksab trahvi mitteteatamise eest.

Kui aga autor ei ole nõus enampakkumiselt saadud summaga, tühistatakse enampakkumine ja asi lükatakse veel edasi aastaks, et siis saaks juba vastav komisjon-kohus otsustada autori tasu üle. Asi nimelt selles, et väga spetsiifilise leiutise puhul võib enampakkumisel osaleda ainult üks firma, kes võib seda ära kasutada oma huvides.

Viie aasta jooksul autori poolt ja enampakkumistel müümata jäänud patent paigutatakse internetis nn mittenõutavate leiutiste lahtrisse ja selle patendi numbrit ei saa kasutada firmade toodangu kirjelduste kataloogides. Loomulikult ei keelata seda litsentsi või patenti osta ka hiljem, kui mõni firma seda ikkagi vajama hakkab.

Kui autor ise tahab oma patenti oma firmas kasutada, peab ta maksma kolme aasta jooksul patendiametitele vastava summa, muidu võib ta enampakkumisele panemise tõttu sattuda igasuguste sekelduste ahelasse, mis võib lõppeda ka rea trahvidega.

Euroopa patent kehtib automaatselt kõikides Euroopa riikides. Peab olema loodud ka vastav mehhanism, mille kaudu saab autor jälgida, et keegi ei kasuta salaja tema leiutist.
See mehhanism peaks olema loodud põhimõttel, et (uudne) toodang ja selle kirjeldus tuleb firmadel vastavates kataloogides registreerida, ühtlasi tuleb ära näidata ka patendinumber. Sama kehtib ka tütarfirmade kohta, mis asuvad väljaspool Euroopat. Trahvid peavad olema üüratud.

Kui autor müüb patendi väljapoole Euroopat, tuleb tal maksta lõivu, ja selle ostnud firma maksab suuremaid summasid patendiametitele. Need summad võiksid olla 10 000 eurot ja 150 000 eurot. Varjatud müügi puhul väljapoole Euroopat (patent on registreeritud Euroopas) või kui patendiametitele ei laeku oodatud summasid kolme aasta jooksul, pannakse patent Euroopas enampakkumisele. Siis ootavad rahvusvaheline skandaal ja trahvid.

Iga liikmesriik määrab iseseisvalt oma patenditaotlejale registreerimistasu. Nagu eespool mainitud, oleks see Eestis 3 000 krooni. Kui patenditaotleja juurutab ise oma leiutise või see juurutatakse Eestis, võib riik ta üldse vabastada patendiametitele minevast tasust. Riik võib vabastada sellest tasust ka välismaalase, kes oma leiutise patenteerib Eesti patendiameti kaudu ja ka juurutab selle siin.

Umbes selline võiks olla avalikustatud leiutiste osas Euroopa patenteerimissüsteem. Praegu Eesti Patendiameti kasutatav nn kasulike mudelite süsteem tuleks tühistada, kuid alles jätta Eesti patent kui selline, mis registreerib kaubamärgid, MTÜd jne, aga ka tehniliselt veel mitte lõpplahenduse saanud leiutised.

Lõpplahenduse saanud leiutisele võib autor taotleda Euroopa patenti eespool kirjeldatud viisil. Lõpplahenduste leidmiseks oleks ideaalne variant katsemudelite tootmise võimalus, kuid kahjuks sellist süsteemi meil ei ole.

Oleks loomulik, et Eesti Patendiamet teeks Euroopa Patendiametile ettepaneku kogu süsteem selliselt reformida. Sellisel põhimõttel loodud süsteem haaraks kaasa mitte ainult tehnilise intelligentsi ja tehnikaga seotud elanikkonna, vaid kõik inimesed.

Pealegi tooks lihtne ja odav patenteerimine Euroopa patenditurule patenditaotlejaid üle maailma ning annaks Euroopa tootjatele tohutult valikuvõimalusi. Lihtne patenteerimine on innovatsiooni eeldus.