Miks osa ajakirjandusest vaikis?
29.10.2009, 16:37
Olen ajakirjanikuna töötanud 16 aastat ega
ole selle ajal kogenud nii tugevat survet ühe artikli ilmumise takistamiseks kui
eelmise reede kaaneloo "Väljapressimine
või R-skeem?" puhul.
Selle uurimistöö aluseks olevaid dokumente nähes ütlesin toimetuses, et me
läheme mõjukate inimeste vastu ja käivitub võimas masinavärk, mis hakkab meile
vastu töötama. Me ei tohi eksida, sest seda eksimust kasutatakse ära väga
valusalt. Ma ei kujutanud aga ette, et on olemas veel üks jõud, kes oma
tegevusetusega – kas siis tahtlikult või tahtmatult – proovib juhtumit
summutada. Postimees, Eesti Päevaleht, Eesti Ekspress ja rahvusringhääling
eesotsas uudistesaatega AK on otsustanud teemat vältida.
Ilmekas näide oli esmaspäeval AKs olnud uudislõik Reformierakonna
populaarsuse tõusust. Ajakirjanik tegi intervjuu Reformierakonna peasekretäri
Kristen Michaliga, aga ei esitanud ühtki küsimust rahastamisega seotud kahtluste
kohta.
Äripäev on viimasel nädalal paljastanud küll Reformierakonna saladusi, aga me
oleme ootamatult tekitanud diskussiooni Eesti meedia professionaalsuse, huvide
ja tegutsemismotiivide teemal. Antropovi-Rahumägi-Ojulandi ning nüüd juba Ansipi
juhtumi kajastamine on põhjustanud taas erinevaid spekulatsioone Eesti meedia
kallutatuse osas. Minus on viimase nädalaga kahjuks tekkinud veendumus, et
uudiskriteeriumite sekka on tulnud uus kriteerium, milleks on parteiline
kuuluvus.
Olen endalt ja paljud on minult küsinud, mis on osa meedia vaikimise põhjus.
Ma ei oodanud Äripäevas ilmunud lugude järel konkurentide kaasakiitmist. Aga
uskusin, et erakondade rahastamise teemat peetakse oluliseks, sõltumata sellest,
millist erakonda see puudutab. Arvasin, et suurte väljaannete ajakirjanikud
asuvad samuti vastuseid otsima. Mida rohkem ajakirjanikke pühendub tõe
otsimisele, seda suurem on tõenäosus, et avalikkus ka tõe teada saab.
Nii käitus näiteks kolmapäeval ETV eetris olnud Pealtnägijas Mihkel Kärmas,
kel õnnestus saada kaamera ette rääkima Droomi omanik Heiki Penu. Võrreldes
Pealtnägijaga oli ülejäänud meedial kuuepäevane edumaa selle intervjuu
hankimiseks, aga nad ei kasutanud seda võimalust. Põhjus on tõenäoliselt
toimetajates, kes otsustavad, mis teemadele ajakirjanikud peavad pühenduma ja
mis teemad tuleb välistada. Meedia vaikimist kasutas isegi Reformierakond enda
õigustamiseks.
Küsimusele, miks vaikitakse, olen enda jaoks saanud järgmised vastused.
Kadedus. Äripäev sai hea materjali ja kui nüüd hakkame seda
kajastama, teeme reklaami konkurendile.
Eneseõigustus. Teadsime sellest juhtumist ammu. Me ei taha
tunnistada, et ei suutnud oravate pähklit katki hammustada.
Isiklik solvumine. Äripäev tegi kunagi avalikuks minu
ajakirjanikueetika rikkumise, seetõttu on meie organisatsiooni lipukirjaks:
"Võimenda Äripäeva eksimusi, vaiki maha nende saavutused". Seekord polnud
kindlust, kas tegemist oli eksimuse või saavutusega ja seetõttu on targem olla
vait.
Soov meeldida peaministri parteile. Keskerakond räägib
sageli, et on väljaandeid, kelle juhid ei taha, et nende väljaannetes ilmuksid
Reformierakonna suhtes kriitilised artiklid või saatelõigud. Nüüd andis meedia
vähemalt Keskerakonnale hea põhjenduse jätkata propagandalehtedega ja telekanali
loomisega.
Mure Eesti tuleviku pärast. Kardeti pühenduda tõe otsingule,
sest tõde võib-olla selline, mis aitab võimule Savisaare ja Keskerakonna, kelle
valimiskampaania kulud on olnud konkurentsitult kõige suuremad.
Enese alalhoiu instinkt. Varjatud rahastamise päevavalgele
toomine ei ole meediafirmade huvides. Erakondade rahalised võimalused ahenevad
ja äkki tehakse järgmistel valimistel meedias vähem valimisreklaami.
Kahtlased võlanõudjad. Poliitikult nõuab võlga inimene, keda
on seostatud kupeldamisega. Peaminister Andrus Ansip teadis koguni, et
võlanõudjad on seotud allilmaga. Ent kui Keskerakonna mõni poliitik vaidleks
valimisarvete üle allilmaga, oleks uudis täna vaikivate lehtede ja telejaamade
põhiteema.
Need on minu vastusevariandid. Oleks tore, kui sel teemal tekiks diskussioon
ja vaikivad meediaväljaanded vähemalt selgitaksid avalikkusele, miks nad
vaikivad.
Olen ise arvamusel, et avalikkus peab teadma, kui poliitikutelt nõutakse
võlga. Need poliitikud võivad olla mõjutatavad.
See juhtum näitab, et osa erakondade valimiskuludest jäetakse deklareerimata.
Kui aga jäetakse deklareerimata kulud, siis jäävad deklareerimata ka tulud.
Antropovi näite põhjal võib püstitada hüpoteesi, et eelmistel riigikogu
valimistel olid Reformierakonna kulud mitu korda suuremad ametlikult
deklareeritud 32 miljonist kroonist. See tähendab, et ka tulud pidid olema
suuremad. Siit tekib kogu juhtumi kõige olulisem küsimus: kust need tulud tulid
ja miks neid ei taheta avalikustada?
Erakonnad näitavad valimiskulutusi väiksematena, sest on huvigrupid, kes on
aheldanud parteid ja poliitikud enda külge. Varjatud raha vastu võtvast
poliitikust või parteist saab rahastaja ori ja riigikogus, valitsuses või
omavalitsuses ei esindata enam valijate huve.
Äripäeva eesmärk on olnud tuua avalikkuse ette poliitikute salajane
rahastamine ja nende peidetud sidemed. Eelmisel aastal ilmunud K-skeemi lugu oli
esimene, Tallinna abilinnapea Jaanus Mutli kinkekaardi juhtum on teine,
Reformierakonna juures tegutsev sihtasutus kolmas ja R-skeem loodetavasti neljas
näide.
Seda eeldusel, et uurimisorganid ja ajakirjanikud võtavad erakondade
rahastamise teravdatud tähelepanu alla ega lase end segada sellest, et
peaministri, justiitsministri ja mõne meediafirma toimetuse juhi toolil istuvad
inimesed ei pea seda teemat oluliseks.
Ja enne, kui kolleegid hakkavad mind siunama, soovitan teha ühe
enesekriitilise peeglisse vaatamise. Võtke välja kõik need sel aastal ilmunud
artiklid ja uudislõigud, mida teie väljaanne on avaldanud seoses Keskerakonda
kuuluva Tallinna abilinnapea Jaanus Mutli (väidetava) 15 000kroonise
kinkekaardiga. Kõrvutage neid Jaanus Rahumägi, Kristiina Ojulandi ja Robert
Antropovi enam kui kahe miljoni kroonise valimiskulude (väidetava) varjamise
kajastustega teie enda väljaannetes.