Kommentaar: Riigikohus päästis võlausaldajad liialt suurest riigilõivust

 Lisa kommentaar

Loodetavasti ei pea oma nõuete tunnustamist kohtu kaudu taotlevad võlausaldajad tulevikus muretsema põhjendamatult suure riigilõivu tasumise pärast, kommenteeris advokaat Mikk Läänemets eilset Riigikohtu otsust.

Järgneb advokaadibüroo Tark Ko advokaadi Mikk Läänemetsa kommentaar:

Riigikohtu 28. oktoobri 2009 lahend asjas AS SEB Pank vs OÜ Margea Invest ja SIA Rioksa selgitab muu hulgas, kuidas tuleb pankrotimenetluses esitatud nõuete tunnustamise hagi puhul tasuda riigilõivu. Eeltoodud küsimus on seni olnud problemaatiline, kuivõrd kohtud on asunud erinevatele seisukohtadele. Seetõttu loob nimetatud Riigikohtu lahend oluliselt õigusselgust.

 Loe edasi

Reklaam

AS SEB Pank (hageja) esitas 27. aprillil 2009 Viru Maakohtule hagi OÜ Margea Invest ja SIA Rioksa vastu nõude tunnustamiseks TR Majad OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses. Tunnustatava nõude suurus oli 222 714 778 krooni. Viru maakohus leidis oma 4. mai määruses, et hageja peab riigilõivu tasuma tunnustatava nõude suuruse kohaselt vastavalt riigilõivuseaduse § 56 lõikele 1 ehk lähtuvalt hagihinnast.

Hagihind on tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) kohaselt hagiasjas hagis taotletu harilik väärtus. Seega käesoleval juhul tuli kohtu hinnangul tasuda 222 714 788 krooni suuruselt nõudelt riigilõivu kogusummas 1,5 miljonit krooni, mis on ühtlasi ka tsiviilkohtumenetluses riigilõivu ülempiir. Nimelt tsiviilasja hinna puhul üle kümne miljonit krooni on riigilõivu täismäär kolm protsenti tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 1,5 miljonit krooni.

Vaidlus jõudis lõpuks Riigikohtusse ning keskendus peamiselt küsimusele, kas nõude tunnustamise hagi osas peab hageja tasuma riigilõivu lähtuvalt hagihinnast ehk nõude suurusest või lähtuvalt hüve väärtusest, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral.

Nõude tunnustamise hagi on TsMS kohaselt tuvastushagi ning TsMS § 125 kohaselt määratakse tuvastushagi hind hüve väärtusega, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Riigikohus leidis, et nimetatud sätte kohaldamise puhul tuleb kohtul kindlaks määrata hüve väärtus, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral.

Riigikohus selgitas, et pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamise hagi korral on tsiviilasja hinna tähenduses tegemist tuvastushagis väljendatud varalise nõudega. Seega tuleb kohaldada TsMS § 125 esimest lauset, mille kohaselt määratakse tuvastushagi hind hüve väärtusega, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral.

Riigikohtu hinnangul ei tähenda see siiski iseenesest, et hageja eeldatava hüve väärtus on sama suur, kui hagis nimetatud nõude suurus, mille tunnustamist taotletakse. Pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamine kohtumenetluses ei taga, et nõue rahuldatakse pankrotimenetluses. Seetõttu on TsMS § 125 esimese lause õigeks kohaldamiseks kohtul vajalik hinnata, milline on pankrotimenetluses hageja nõude rahuldamise tõenäoline ulatus.

Riigikohus selgitas, et selleks tuleb kasutada pankrotihalduri abi. Kohtul on tulenevalt pankrotiseadusest võimalik analüüsida pankrotihalduri ettekannet võlausaldajate esimesel koosolekul. Nimelt koostab pankrotihaldur pärast pankroti väljakuulutamist võlgniku vara nimekirja, milles märgib vara koosseisu, sealhulgas võlgniku võlad ja nõuded liikide kaupa ning esitab selle nimekirja võlausaldajate esimesele üldkoosolekule.

Haldur teeb võlausaldajate esimesel koosolekul ettekande võlgniku majandusliku olukorra ja maksejõuetuse põhjuste kohta. Kohus saab hinnangus toetuda ka muudele pankrotimenetluse dokumentidele, nt nõuete kaitsmise koosoleku protokollile; samuti on kohtul õigus nõuda menetlusosalistelt tõendeid, nt pankrotihalduri seisukohta nõude rahuldamise võimaliku ulatuse kohta. TsMS § 136 lg 4 kohaselt võib kohus tsiviilasja hinda ka muuta hiljemalt asja lahendavas kohtulahendis.

Seega Riigikohtu hinnangul tuleb riigilõivu suuruse määratlemisel lähtuda kaitstava nõude väärtusest, mitte pelgalt nõude nominaalsest suurusest ning siinjuures tuleks kohtul juhinduda pankrotihalduri hinnangust nõude väärtusele. Eeltoodust võib järeldada, et riigilõivu suuruse määratlemisel võiks lähtuda potentsiaalse kaitstud nõude järgsest jaotisest.

Riigikohtu seisukoht riigilõivu tasumise osas on oluline õigusselguse osas seetõttu, et riigilõivu maksmine hagi hinnast lähtudes võib rahalistes raskustes võlausaldajale olla äärmiselt koormav. Kujutagem ette näiteks olukorda, kus äriühingu pankrot on välja kuulutatud ning võlausaldajate üldkoosolekul vaidleb üks 100 000 krooni suuruse nõudega võlausaldaja teise võlausaldaja igati õiguspärasele 20 miljoni krooni suurusele nõudele vastu (teatavasti saab vastuväite pankrotiseaduse kohaselt esitada ilma igasuguse põhjenduseta).

Antud näite puhul peab see suure nõudega võlausaldaja pöörduma kohtusse nõude tunnustamiseks selleks, et lõppastmes osaleda pankrotivara jaotamises. Juhul, kui näiteks jaotatavat pankrotivara on vaid väärtuses 200 000 krooni, siis on reaalselt nendel kahel võlausaldajal võimalik väga väikene osa oma nõuetest saada rahuldatud.

Olukorras, kus 20 miljoni krooni suuruse nõudega võlausaldaja on ise rahalistes raskustes, võib tema jaoks osutuda mõttetuks maksta 1,5 miljonit krooni riigilõivu selleks, et osaleda 200 000 krooni suuruse pankrotivara jaotamises. Juhul, kui nüüd see 20 miljoni krooni suuruse nõudega võlausaldaja on esitanud nõude tunnustamise hagi, tuleb kohtul eeltoodud Riigikohtu lahendi valguses selle tuvastushagi hinna (ning sellest tulenevalt riigilõivu suuruse) määratlemisel hinnata, milline on pankrotimenetluses hageja nõude rahuldamise tõenäoline ulatus.

Kuivõrd reaalsuses on pankrotimenetluses hõlmatud kordades rohkem võlausaldajaid kui eeltoodud näite puhul, siis on hageja nõude rahuldamise tõenäolise ulatuse hindamine üpris keeruline nii pankrotihalduri kui kohtu jaoks. Õiglasemat lahendust on aga täna kehtiva õiguse alusel üsna raske leida.

Loodetavasti leiab Riigikohtu väljaöeldud seisukoht kiiret rakendamist Eesti kohtutes ning need võlausaldajad, kes peavad oma nõuete tunnustamist kohtu kaudu taotlema, ei pea muretsema põhjendamatult suurte riigilõivude tasumise pärast.