ÄP: Kreeka päästmine – koera saba raiumine jupikaupa

Euroala rahandusministrid jõudsid pärast pikki ja pingelisi läbirääkimisi kokkuleppele Kreeka teises abipaketis, mille suuruseks kinnitati 130 miljardit eurot. Äripäeva hinnangul on tegemist järjekordse venitamisega radikaalse ja usutava lahenduse asemel, mida ei vaja mitte ainuüksi Kreeka, vaid kogu Euroopa.

Abipaketi meetmete tulemusena peaks Kreeka võlakoorem 2020. aastaks praeguselt 160%lt alanema 120,5%le SKT-st, mis võimaldab IMFi hinnangul riigil võlgadega ise toime tulla. Pessimistlikuma stsenaariumi kohaselt ei ole Kreeka selleks aga ka siis võimeline, kuna suurem osa abist kulub võlgade tagasimaksmisele, ning juba praegu – mitteametlikult ja poolsalaja – on õhus kolmanda ja neljanda abipaketi vajadus. See pole muud kui agoonia pikendamine.

Seetõttu on Äripäev Kreeka aitamisse suhtunud skeptiliselt. Tõsiasjaks jääb, et pettusega euroalasse saanud Kreeka on korduvalt antud lubadusi murdnud. Seekord kuulub abipaketi juurde küll järelevalve karmistamine, Euroopa Komisjoni esindaja hakkab kohapeal raha kasutamist jälgima, mis aga iseenesest veel garantiisid ei anna. Teiseks pole teada, mil määral kreeka rahvas jätkuvat kokkuhoiupoliitikat talub, viimase aja rahutused viitavad, et piir võib peagi käes olla. Kolmandaks on Kreeka poliitikud korduvalt näidanud, et päevapoliitiline populism on neile pikaajalisest perspektiivist märksa armsam. Viimaks, Euroopa nõrgimate lülide päästmine käib siiamaani suuresti kulisside taga ning Eestilt eeldatakse abilepete allkirjastamist ilma sisulise aruteluta.

Sellegipoolest on aeg Kreeka kallal tänitamine lõpetada ning endale aru anda, et Kreeka väljaviskamisele või lahkumisele euroalast võib järgneda kaos, mille tagajärgi on samahästi kui võimatu ette näha. Kõik lahendused on kas halvad või väga halvad.

Kui lasta Kreekal põhja minna, siis kannatab selle all kogu Euroopa. Kreeka võimalikus „plahvatuses“ võitjaid, vaid ainult kaotajad. Tulemuseks on Kreeka pangandussüsteemi kokkukukkumine, rääkimata täielikust usalduse kadumisest finantssüsteemi vastu, mis praegugi püsib nõrkadel jalgadel. Paratamatult tekib küsimus, kes on järgmine euroalast väljakukkuja, ning kapital põgeneb võimalike lahkujate juurest nelja tuule poole.

Teine radikaalne lahendus – kõigi võlgade korstnassekirjutamine – oleks laenu andnud riikidele ja pankadele väga valus. Samas, Kreeka ei oleks saanud ennast lõhki laenata, kui neid talle neid laene antud ei oleks. Võlgade teenindamise võimekuse säilitamine on seadusesse kirjutatud, ent rohkem kui uusi võlgu vajab riik vanadest lahtisaamist. Euroopalikku raha juurdetrükkimise varianti ei saa pikaajalises perspektiivis jätkusuutlikuks pidada.

Kreekale kibedat kriisirohtu määrates tuleks ülejäänud Euroopal mõista, et struktuurseid reforme vajab terve Euroopa, mitte ainult selle äärealad. Euroopa töötus püsib 13 viimase aasta kõrgeimal tasemel, suurim on see Hispaanias, kus peaaegu pooled noored on tööta. Nagu ütleb Citigroupi peaanalüütik Willem Buiter, on praegu edenetud vaid kärbetega, kuid struktuurireformid, mis tõstaks majanduse kasvupotentsiaali, ergutaks ettevõtlust ja aitaks jalgadele lõpuks ka Kreeka, on Euroopas alles väga alguses.