Võlg ei ole isiklik asi

Täna Äripäeva veebiväljaandes avaldatud Julianus Inkasso ja Creditreform Eesti OÜ debati suur loetavus tõendab, et võlgnike nimede avaldamine ning selle poolt- ja vastuargumendid lähevad lugejale korda.

Julianus soovis nimekirja avaldamisega näidata, et iga nime taga on kellegi teise saamata jäänud raha, ning hajutada levinud väärarusaama, et see on pigem laenuandja risk, kui talle raha tagasi ei maksta. See veenab. Tõsi on ka see, et nimekirjal on teatud distsiplineeriv mõju: pole ju meeldiv „häbiposti“ sattuda. Samuti see, et mõne pahatahtliku võlglase puhul peale ühiskondliku hukkamõistu muud ei aitagi. Creditreform omakorda osutab sellele, et Julianuse nimekirjas leidub vigu ning lugejad ja kommentaatorid nahutavad võrdse halvakspanuga igaüht, olgu tema võlg pisike või suur.

See viimane ongi Julianuse nimekirja kõige nõrgem külg. Seda, kellele võlgu ollakse, ei avaldata – ning ei avaldata ka võla suurust. Eriti viimane on siiski oluline. Ehk tasuks Julianusel võlgnike nimekirja avaldamist jätkates kaaluda teatud piiri kehtestamist, millest alates võlgniku nimi avaldatakse. Seda ettepanekut tehes ei õigusta ma väikeste summade tasumatajätmist, ent päris õige pole ka ühe vitsaga lüüa kroonilisi suurvõlglasi ning neid, kel väike summa ühekordselt tasumata jäänud. Teine võimalus oleks kõigi puhul avalikuks teha võlgu jäädud summa suurus. Sellisena oleks nimekiri tunduvalt mõjukam ja ka informatiivsem.

Üks on kindel: võlg ei ole isiklik asi, hoolimata sellest, et oma nime on valus nimekirjas näha.